Kreeka

Lähemalt maast

Kreeta on mitmes mõttes kõige-kõige-kõige: see on kõige rikkama ajalooga Kreeka saar, kõige suurem Kreeka saar ja kõige populaarsem Kreeka saar puhkusekohana. Kreeta saarega on seotud paljud Vana-Kreeka müüdid ja legendid, mis on ajalooga nii tihedalt läbi põimunud, et tõde ja väljamõeldist on juba raske eristada. Kreeta on Zeusi sünnimaa, sellel saarel lõi kuningas Minos oma võimsa impeeriumi, siin elas ja lõi oma kuulsad meistritööd Daidalos, mõned uurijad on pidanud Kreetat isegi kuulsa Atlantise jäänukiks. Saarel on säilmeid Minose kultuurist, monumente Türgi ja Veneetsia ajastust ja enam kui 600 Bütsantsi kirikut. Egiptuse- ja idamõjuline Minose pronksiaja kultuur oli siin haripunktis umbes 1500 aastat eKr, vahetult enne Santorini hävitavat vulkaanipurset, kreeklaste hilisema saarele tungimisega ja vallutustega hävis Minose kultuur, aastal 67eKr liideti Kreeta Rooma impeeriumiga. Bütsantsi võimu ajal asusid saarele slaavlased, armeenlased ja Anatoolia kreeklased, pärast neljandat ristisõda 1204.a valitsesid saart veneetslased, tekkis elujõuline Kreeta-Veneetsia kultuur, millest annavad põgusa mulje El Grecona tuntud kreeka kunstniku Domenikos Theotokopulose tööd. Osmanite impeerium vallutas Kreeta aastal 1522, pärast 22 aastat kestnud pealinn Iraklioni piiramist, türklaste vastased ülestõusud toimusid saarel aastail 1770, 1821 ja 1896. Kreekaga liideti saar aastal 1913.

Kreetat iseloomustab lisaks dramaatilisele ajaloole ka dramaatiline, majesteetlik loodus. Pika ja kitsa saare jagab kaheks ida-lääne suunaline Lefka Ori mäestik, põhjarannik on Kreeta kuurortparadiis, lõunarannik seevastu märksa vähem välja arendatud ja rahulikum. Kreeta kõrged mäed ulatuvad lõunas kohati mereni välja ja tänini puudub piki lõunarannikut kulgev ja sealseid külasid ühendav tee. Leidub külasid, kuhu ka praegu pääseb vaid meritsi. Lõunarannikule sõitmine on päeva nõudev ettevõtmine – lõunasse viivad kitsad mägiteed kulgevad lõppematute serpentiinidena järskudel mäenõlvadel ja tegelikud vahemaad on seetõttu kordi pikemad. See teeb oma päraseks rendiautoga saarel tiirutamise – pea võimatu on teha ringreisi, pigem tuleb ette võtta mitmeid üksikuid väljasõite. Mägiteed on kitsad, käänulised ja kõhu alt õõnsaks võtvad – kohalikud kihutavad neil surmapõlglikult ja lehvitavad süüdimatult teie sõidurajal teile kurvis vastu sõites. Mitte kõigil neil ei ole hästi läinud, tillukeses mälestuskabelid teeservadel märgivad kohti, kus mõne kohaliku Nikose või Panose sõiduoskus on teeoludele alla jäänud.

Kui sõit lõunarannikule võhmale võtab ja kosutust nõuab, saab üürida mõnest võõrastemajast soodsa hinnaga romantilise toa ja veeta unustamatu õhtu rahus ja vaikuses. Ka kõige väiksemas külas on alati kirik ja tavern, iseloomuliku külapildi hulka kuuluvad tavernis või kohvipoekeses istuvad kohalikud ätid, kes aja kulgu kaedes maailmaasju arutavad, puude varjus lamavad palavusest kurnatud koerad, külatänavat pidi liikuv musta riietatud eideke eesliga, kel koormaks haokubud või miskit muud vajalikku. Teie ilmumine sellesse vaikellu on sündmus ja ei jää tähelepanuta. Kreeklane on külalislahke, siirelt sõbralik ja tahab loomulikult ka raha teenida - tavernipidaja lehvitab ja kutsub teid ligi. Minge kindlasti - te saate tõenäoliselt elu parima kreeka salati ja tzatziki, mis koos kerge veiniga maitseb nagu puhkus!